Kodune jogurtitegu

Taaskord viimasel ajal päris laialt levinud tegevus. Proovisin siis ka :)

1 l piima
1 dl maitsestamata jogurtit juuretiseks


Võtsin piima (täiesti tavalise 2,5%-lise poepiima) ning kuumutasin pliidil mõned minutid. Põhimõtteliselt peaks kuumutama umbes 50*C-ni, aga kuna ma pole suutnud endale veel köögitermomeetrit hankida(peaks seda ikka tegema lähiajal), siis kuumutasin tunde järgi. Täpsemalt öeldes liitrit piima kaheliitrises potis kolm minutit.
Seejärel valasin piima plastmasskaussi ja segasin juurde jogurti. Kuna esimene kord tuleb jogurt poest osta, siis mainin, et valige kindlasti ilma igasuguste säilitusaineteta, tarrendaineteta ja muude lisaaineteta jogurt.
Ja kui piim ja jogurt olid kokku segatud, katsin kausi kaanega ning mässisin kausile teki ka veel ümber. Et sooja hoida. Ja lasin segul seista. Kokku üheksa tundi (võib minna veidi vähem ja veidi kauem- olenevalt soovitud jogurti paksuse astmest ja eelkõige soojusest. Mina tegin enda jogurtit päikselisel päeval, mil oli üpriski soe. Näiteks öösel tehes peaks vist teise teki äkki lisaks ümber mässima).
Vahepeal käisin küll jogurtit piilumas, aga ei seganud. See pidavat jogurti tükki ajama.

Kui üheksa tundi oli möödunud ja mina rahul, siis panin kausi külmkappi, et jogurt maha jahtuks (soe jogurt ei ole mulle eriti meeltmööda :D). Ning pärast jahtumist võib seda segada mistahes moosiga (minul seekord püreestatud kirssidega-kena roosa, nagu pildilt näha). Enne maitsestamist aga ei tasu unustada umbkaudu 1 dl jogurtit juuretiseks kõrvale panna! (juuretist soovitatakse külmkapis hoida max 3 päeva)
 Ja ongi kodune, imemaitsev jogurt valmis. :)

Ahvileib e Monkey bread

Päris tore nimi küpsetisele, kas pole? :)  Mõtlesin täna, et valmistaks midagi pärmitaignast ja netis ringi vaadates jäi see tore küpsetis silma. Nami-namis on retsept kenasti olemas ka (enam-vähem selle järgi tegin ka).

42g pärmist tehtud magus pärmitaigen 
Lisaks:
100g võid
250g suhkrut
2 tl kaneeli


Kui pärmitaigen on kerkinud ja valmis küpsetamiseks, tuleb sellest teha terve pesakond väikesid taignapallikesi. Selleks rullisin taigna lahti ja lõikasin 64-ks ruudukeseks, iga ruudukese rullisin käte vahel pallikeseks (pallikese suurus võiks olla midagi kastani ja pinksipalli vahepealset). Samal ajal olin ära sulatanud ka või ning suhkru kaneeliga kausis läbi seganud.
Kui pallikesed valmis veeretatud, kastsin nad sulavõisse ja seejärel veeretasin suhkru-kaneelisegus. Ja ladusin vormi (ahjaa, vormist niipalju, et Monkey bread'il on spetsiaalne vorm olemas. Minul seda ei ole. Aga põhimõtteliselt on see nagu keeksivorm, seega ilmselt sobib iga tavaline keeksivorm kah. Ega see väike erinevus siis maitses midagi muuda)
Kui kõik pallikesed vormis (ja suhkrut jäi veidi üle, selle puistasin veel vormile peale), küpsetasin ahvileiba 225*C juures 30 minutit. Lasin vormis 10 minutit jahtuda ja kummutasin vaagnale.

Kuna minul jäi pallikesi üle (ahvileiva vorm on vist päris suur,et kõik need pallid sinna ära mahuvad..kerkimisruumi peab ju ka jätma), panin osad neist muffinivormidesse. Sain väikesed ahvileivakesed. Ja pean tunnistama, et mulle meeldisid need isegi rohkem, kui suur ahvileib. Seega jäängi edaspidi vist muffinivormide juurde.

Aga muidu kiidan ahvileiba küll. Uus ja huvitav moodus "kaneelisaiu" süüa.

Pärmitaigen (magus)

Kuna olen suhteliselt laisk inimene, siis mõtlesin, et teen ühe postituse oma traditsioonilisest pärmitaignast ja edaspidi on sellele siis hea teistes postitustes viidata. Jääb pidev ümberkirjutamise vaev ära :D

50g värsket pärmi
5 dl piima (või vee ja piima segu)
umbes 12 dl nisujahu 
100g võid
1 tl soola
0,5-1 dl suhkrut (olenevalt eelistustest)
jahvatatud kardemoni


Panin pärmi ja suhkru kaussi, ning vedeldasin pärmi puulusikaga segades. Valasin juurde käesooja piima ja segasin, et suhkur sulaks. Siis lisasin soola, karemoni ja jahu (kõike päris korraga ei pane, vahel läheb vähem vaja). Segasin taigna ühtlaseks.

Siis lisasin toasooja või ja sõtkusin selle taignasse. Vajadusel panin veel veidi jahu juurde.

Edasi tõstsin taigna lauale ja sõtkusin kätega, kuni taigen muutus ühtlaseks ja käte küljest lahti tuli (no viis minutit ikka). Siis tõstsin taignapall kaussi tagasi, raputasin õrna jahukihiga üle, katsin kausi käterätikuga ja lasin taignal soojas kohas kahekordseks kerkida (umbes tunnikene). 
Ja siis saab juba meelepärased saiakesed valmis vormida, neil ahjuplaadil veel 15-20 minutit kerkida lasta ja ära küpsetada.

* Komponendid olgu toasoojad!
* Piima ei tasu liiga kuumaks lasta- see tapab pärmirakud ära ja taigen ei kerki.
* Piima asemel võib kasutada ka piima-vee segu, pidavat pehmem tainas tulema
* Jahu tasub esialgu vähem panna ning taigna sõtkumisel vaadata, kas on veel vaja. Liiga palju jahu teeb taigna tihkeks.
* Kerkida võiks tainas kaetud kausis mõõdukalt soojas kohas, kus pole tuuletõmbust.
* Taigent sõtkuda tasub hoolega. Kuni ta ilus ja siidine välja näeb- siis on taigen saiakeste vormimisel hästi käsitletav.

Isetehtud vanilliekstrakt

Selle hõrgu kookide ja magustoitude komponendi tegemine hakkas mul juba jõulude ajal, aga alles nüüd mõtlesin, et võiks sellest kirjutada ka :)
Vanilliekstrakti tegemine on iseenesest lihtne ja tulemuseks on suur kogus vanilliekstrakti, vastupidi poes kalli raha eest saadavatele pisikestele pudelikestele. Ekstrakti valmimine võtab küll veidi aega, samas, kui protsess käima panna, saab seda lõputult jätkata.

pool liitrit viina
4 kvaliteetset vanillikauna


Vanillikaunad tuleb pikuti pooleks lõigata ja pista viinapudelisse ujuma. Seejärel pudel umbkaudu kaheks kuuks (pigem jahedamasse) kohta seisma panna. Nii et otsese päikese käes ei oleks. Aeg-ajalt võiks pudelit ka raputada.
Ja kui ekstrakt piisavalt kaua seisnud on (ilusa tumepruunika tooni saavutanud), siis võib ekstrakti väiksematesse pudelikestesse ümber kallata. (mina kasutasin näiteks väikesed Jägermeistri pudelikesi, mida mul oli. Ja seda ühte pildil olevat mahlapudelikest. Loomulikult võib poodidest otsida igasuguseid kauneid pudelikesi. Eriti kui ekstrakt kellelegi kinkimiseks läheb).
Nendesse väikestesse  pudelikestesse võib siis kasutuses olnud kaunad ka sisse pista- või hoopiski kaunadele uue viina peale valada. Ja uue ekstrakti valmimist oodata (aeg-ajalt sinna näiteks kokkamisprotsessis ülejäävaid kaunu juurde lisades).
Põhimõtteliselt- mida rohkem vanillikaunu pudelis on, seda kiiremini (ja ka kangem) ekstrakt valmib. Aga kui protsess on juba käigus ja esimene kogus ekstrakti käes, siis võib ju kauem ka aega minna- sest poole liitri ekstrakti ära kasutamine võtab omajagu aega :)

Mahe kana-naadipirukas

Juba pikemat aega plaanin naadist midagi küpsetada. Ja kuna pärast eilset õhtusööki jäi üle veidi grillkana, mõtlesin välja järgneva piruka.

Põhi:
100g võid
2dl nisujahu
1 dl kaerahelbeid/mitmeviljahelbeid
2 sl hapukoort
näpuotsaga soola


Kate:
300g grillkana (sobib ka muul moel küpsetatud kana)
üks-kaks peotäit kevadist naati
2 muna
2 dl 10% rõõska koort
1 tl soola
basiilikut
peterselli


Pirukapõhja tegemiseks näpi külm või ja jahu puruseks, lisa mitmeviljahelbed, sega läbi. Seejärel lisa sool ja hapukoor ning sõtku taigen ühtlaseks. Suru taigen palliks kokku ja pane 30 minutiks külmkappi. Seejärel suru rahunenud tainas pirukavormi põhjale ja külgedele, torka taignasse kahvliga augud ja pane veel 15 minutiks külma.
Sel ajal, kui taigen külmas puhkab, tuleb kana hakkida väikesteks tükkideks, samuti naat - ja siis need omavahel läbi segada. Teises kausis kloppida lahti kaks muna, lisada koor, sool ja veidi värsket basiilikut ning peterselli.

Kui pirukapõhi on puhanud, jaotada kana-naadi segu ühtlaselt vormi, valada peale koore-muna segu ja küpsetada 180*C juures 30 minutit, kuni taignaservad on kenasti pruunikad ja täidis hüübinud.

Sobib heaks ja mahedaks õhtusöögiks koos värske salatiga.

Nõgesebatoonid

Kevad on hea aeg. Lähed õue ja korjad maitsva ja kasuliku toidukraami maast üles :D Ja pereliikmed kiidavad veel takka, et "korja jah umbrohi ära" :D
Seekord siis nõgesebatoonikesed. Head supi kõrvale ampsata. Antud kogusest saab 12 tükki.

2,5 dl käesooja vett
25g pärmi
2 tl soola
3 sl õli
4 dl tavalist nisujahu
3 dl täistera nisujahu
2 dl hakitud nõgeselehti (tihkelt kokku surutud 2 dl)


Alusta nõgeste kupatamisest. Selleks kalla puhastele, noortele nõgeselehtedele keev vesi peale (nii et vesi kataks lehed) ja sega korraks läbi. Kurna vesi. Selle tulemusena nõges enam ei kõrveta ja saab lehed rahulikult tükkideks hakkida.
Edasi lahusta pärm käesoojas vees, lisa kuivained ja õli, sega mass ühtlaseks. Lisa hakitud nõgeselehed ja sega veelkord. Vormi taignast kohe 12 ühesuurust batoonikest ja aseta ahjuplaadile. Soovi korral tee terava noaga batoonikestele sisselõiked. Lase soojas kohas 25 minutit kerkida ja seejärel küpseta 225*C ahjus 20 minutit. Ahjust välja võttes niisuta batoonikeste pind veega ja lase rätiku all veidi jahtuda.

Martsipanikattega toorjuustutort

Mu õeraas oli tubli ja sooritas edukalt ARKi sõidueksami. Ehk ta ei olegi enam nii väike :D :D
Tegin talle selleks puhuks tordi.

Biskviit:
4 muna
4 sl suhkrut
4 sl jahu


Kreem:
300g maitsestamata toorjuustu
4 dl 35% rõõska koort
0,5 dl suhkrut
2 dl mustikamoosi


Katmiseks:
400g martsipani
võikreemi
naturaalseid toiduvärve

Biskviidi tegemiseks tuleb munad suhkruga vahtu lüüa. Hästi korralikult. Nii et saaks kausitäie heledat tugevat munavahtu. Seejärel lisada sõelutud jahu ja ettevaatlikult munavahu sisse segada. Segu valada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetada 200*C juures helepruuniks. Mitte liiga pruuniks! Siis lasta biskviidil jahtuda.
Sel ajal, kui biskviit jahtub, tuleb vahukoor poole suhkruga vahtu lüüa. Teises kausis segada toasoe toorjuust ülejäänud suhkruga ja seejärel lisada vahustatud vahukoor ning mõlemad hoolega kokku segada.

Edasi võtta jahtunud biskviit ja katta mustikamoosiga. Ning seejärel toorjuustuseguga. Et teha sellist torti, nagu mina, tuleb järgmiseks biskviit lõigata neljaks võrdseks ribaks ja nendest rulltort moodustada. Selleks keerata esimene riba rulli nagu rullbiskviit (ainult et hästi lühike :) ) ning seejärel asetada see tordialusele püsti. Järgmine riba keerata selle ümber nii, et rulli läbimõõt suureneks. Ja nii ka kolmas ja neljas riba. Kuna toorjuustumassi on palju, pole seda nii lihtne teha. Aga  midagi väga hullu ka ei ole :)
Edasi tuleb torti üleöö külmas hoida- siis biskviit maitsestub ja toorjuustusegu taheneb. Aga selleks, et vältida tordi laialivajumist, tuleb ta tõsta kas mõnda sobiva suurusega lahtikäivasse vormi, või ehitada tordi ümber küpsetuspaberist ja papist rõngas. Mina tegin seda viimast. Töötas kenasti ja hommikuks oli tort tahe ning püsis vormis ilma igasuguste probleemideta.

Järgmisel päeval tuleb siis torti hakata martsipaniga katma. Et martsipani alune pind ilus ja sile jääks, katsin tordi õhukese kihi võikreemiga (toasoe või vahustatud tuhksuhkruga suhtes 1:1), mis täitis ära kõik augukesed. Võikreem peal ja sile, pani  tordi veel 15 minutiks külma, et võikreem taheneks. Siis hakkasin martsipani rullima. Martsipan peab olema toatemperatuuril. Mudisin martsipani veidi aega käes ning moodustasin ilusa ühtlase pallikese. Surusin selle küpsetuspaberile ja rullisin vähese tuhksuhkru abil umbes 0,5 cm paksuseks ja piisavalt suureks, et tordi peale asetades jääks martsipan tordi servadest 3-4cm üle.
Kui martsipan rullitud, tõstsin tordi külmast välja ja tõstsin martsipani taignarulli abil tordile. Silusin kätega kõik õhumullid välja ning lõikasin ära üleliigse martsipani. Ning seejärel surusin servad koogi alla kinni.
Ülejäänud martsipanist veeretasin väiksed kuulikesed ning asetasin need tordi serva kaunistuseks.

Nüüd oli teha jäänud veel kaunistamine. Tordi panin värvide tekitamise ajaks külmkappi. Värvide saamisest on juttu siin. Ja kui värvid ja pintslid olid valmis, asusin joonistama. Tehes seekord hästi lapseliku tordi :)

Mungoa idandid

Kevadisel ajal on lausa kohustuslik, et söögi kõrvale on suur kogus värsket salatit. Et salatimaterjali mitmekesistada, proovisin ise munguba idandada. Edaspidi teen seda kindlasti veel, kuna idandid on väga kasulikud ja väga maitsvad. Minule meenutasid maitselt värsket hernest. Ja kasutamist leiavad nad kindlasti ka panniroogades, mitte ainult salatites. Kuigi esimese portsu sõin peaaegu et täielikult niisama ära :D

Idandamiseks võtsin 0,8 l puhta klaaspurgi, kuhu panin 1 dl ubasid. Seejärel katsin purgi kolmekordse marliga ja kindlustamaks selle paigalpüsimist, panin ümber purgikaela kaks kummi. Valasin purki (läbi marli) umbes 3-4 dl toasooja vett ja lasin ubadel öö otsa liguneda.
Hommikul, kui oad olid paisunud, valasin vee ära, loputasin ube puhta toasooja veega(ikka läbi marli-seda ei eemaldanud nüüd enne kui idandid valmis), kurnasin ka selle vee hoolikalt ära ja asetasin purgi viltu klaaskaussi (kaussi seetõttu, et purk püsiks viltu ja vesi saaks ära nõrguda- oad ei taha vees liguneda, aga vajavad niiskust). Siis asetasin kausi koos purgiga kappi. Kuna mungoale meeldib pimedas idaneda :)
Edasi loputasin idanevaid ube kaks korda päevas. Ikka toasooja veega ja läbi marli, hoolega vett ära kurnates.
 Idandid valmivad nii kolme päevaga. Umbes. Mõni inimene laseb idanditel päris pikaks kasvada, mõni mitte. Minul seekord kasvasid suhteliselt pikaks- selpuhul on ülekasvamise oht, ülekasvanud idandid aga lähevad mõruks. Seega mõõdukus on hea :)

Kui idandid valmis, säilivad nad külmkapis nii nädalakese.
Pakun siia ka ühe kevadise salati, kus idandeid kasutada.

2 dl idandeid
peotäis murulauku
1 dl jänesekapsast
2 dl kodujuustu
5 kirsstomatit


Haki murulauk jämedalt, lisa idandid, jänesekapsas ja kodujuust. Lõika kirsstomatid neljaks, lisa kodujuustusegule. Sega hoolega.

Iraani köök: Kanaroog riisi ja karamellistatud barbarissiga

Ehk زرشک پلو , nagu mulle öeldi :D 

Eilne õhtu kujunes väga põnevaks. Otsustasime mehega sugulastele külla minna, telefoni teel saime selleks ka loa. Kohale jõudes selgus, et külalisi oli rohkemgi :) Sealhulgas sugulase töökaaslane, kes on pärit Iraanist. Seega alljärgnev retsept on meie kõigi ühiselt valmistatud, kuuldavasti Iraani köögi klassika, meieni toodud Leila Pazouki õpetuse läbi :) Aitäh talle :)
Retsepti püüdsin söögitegemise kõrvalt ka kirja panna ning meelde jätta kõik näpunäited. Antud kogusest piisab umbes kuuele sööjale.

Kanaroog:
4 kanafileed
2 porgandit
200g tomatipastat
1 sibul
4 küünt küüslauku
2 dl vett
1 sl võid
soola
karrit
musta pipart


Riis:
5 dl (keetmata) pikateralist riisi
2 sl võid
soola
safranit


Barbariss:
2dl kuivatet barbarissi
paisutamiseks vett
2 sl suhkrut
1 sl võid


Olgu kohe selgitatud, et maitseainete kogused sõltuvad sööjate eelistusest. Kanaroog tuli minu maitsele üpriski vürtsikas, riis mahendas seda kenasti. Riisist rääkides, siis Leila ütles, et ega Eestis väga head riisi ei olegi :D .  Samas leidsime, et mõni parema kvaliteediga pikateraline riis sobib küll (paremat pole võtta :D ). Barbarissi karamellistamiseks kuluv suhkru hulk on ka sõltuv sööjate eelistusest. Minule antud koguse suhkruga tehes roog väga maitses. Aga nüüd valmistamise juurde.

Esmalt peaks ära koorima porgandid ja sibula. Ka küüslaugu. Vaja läheb suurt panni. Alustuseks tuleb kanafileetükid kergelt pannil või sees pruunistada. Tükke väiksemaks lõigata pole vaja. Seejärel tõsta kana pannilt ära ning pannile hoopiski hakitud sibul panna. Kuumutada veidi aega mõõdukal kuumusel, et sibul klaasjamaks muutuks, siis lisada sool, pipar ja karri. Kuumutada maitseained läbi ning lisada tomatipasta (kasutasime Pomi pastat, Leila leidis, et see sobib küll). Tomatipasta tuleb maitseainetega hoolikalt läbi segada ja seejärel lisada pannile taas kanafileed. Samuti lisada porgandirattad(lõikasime need 0,5cm paksusteks umbes) ja vesi. Seejärel lasta pannitäiel umbes 10 minutit podiseda, siis lisada küüslauguküüned(tervetena, aga parema maitse andmiseks lõikasime küüntele sälgud sisse). Siis katta pann kaanega ja lasta mõõdukal kuumusel podiseda, kuni kana pehmeks saab (võttis aega just nii parajalt palju, et lisandite valmistamisega lõpule saime).


Riisi valmistamine käis järgnevalt: Alustuseks tuleb riisi hoolega loputada. Külma veega ja niikaua, kuni riisilt äravalatav vesi selge on. Siis valada riisile nii palju vett peale, et poti pliidile pannes vesi riisi umbes 1,5 cm kataks(nagu Leila ütles, siis vesi peab riisi katma nimetissõrme esimese lüli jagu- eks igaüks siis ise mõõdab, kui palju see cm-tes on :). Vette lisada ka või ja sool. Riis lasta keema, eemaldada alguses pinnale tekkiv vaht ning keeta nii kaua, kuni riis pehme ja vesi ära keenud on (kui vaja, siis peab vahepeal vett lisama). 


Siin vahepeal panime tõmbama safrani. Et värv kenasti välja tuleks. Selleks valasime safranipuru väiksesse tassi ja lisasime veidi kuuma vett (ehk umbes veerand detsiliitrit?), seejärel tõstsime tassi kuuma vee kohale ja katsime kaanega- see peaks aitama värvil veel paremini eralduda.

Kõige põnevam osa oli karamellistatud barbarissi valmistamine. Barbariss oli Leilal endal kaasa toodud, Eesti kasvaval barbarissil pidi suur seeme sees olema- Iraanis on aga kultuurvormid, millel seda seemet ei ole. Barbariss oli kuivatatud kujul (nagu ka pildilt näha on), seega panime ta leige veega paisuma (kusjuures mitte kauaks...tegime seda vist enne, kui riisiga tegutsema hakkasime). Kui barbariss oli veidi paisunud, võtsime potikese, lisasime sinna või ja lasime sellel sulada. Siis lisasime potikesse ka kurnatud barbarissi ja suhkru ning segasime hoolega läbi. Lisasime ka umbes 1 tl safranivedelikku. Keerasime kuumuse väiksemaks ja lasime segul podiseda, aeg-ajalt segades umbkaudu 10 minutit. Siis teatas Leila, et segu on valmis :)

Kogu selle aja peale oli pehmeks saanud kana ja valminud riis. Asusime viimaste toimetuste juurde enne sööma asumist. Leila võttis väikse koguse valmis riisi ja segas safraniga läbi. Riis sai nii kena kollane! (tekitas minus tahtmise kõik edasised söögid kollaseks värvida- no lihtsalt nii kena oli see!). Seejärel tõstis ta värvimata riisi suurele alusele ja kaunistas kollase riisi triipudega. Lisas ka karamellistatud barbarissi. Kujundus, nagu ta ütles, võib olla iga söögitegija oma nägemus. Tema oma oli seekord siis selline, nagu piltidelt näha :) (süües oli hea kollane riis ja barbarissisegu valge riisiga segamini segada- nii jäi hea ühtlane maitse). Kana sai samuti alusele ja kui pildid tehtud olid, asusime sööma. Laual oli veel Leila kaasa toodud pistaatsipähklid, mis meil saadavatest palju maitsvamad ja ühed pisikesed maiustused, mille nimi mul meelde ei jäänud. Aga oma olemuselt oli kommikeste keskel õhuke mandliriba, mille ümber minu jaoks kergelt piparmündihõnguline valge pehme mass.

Kanaroog oli mõnusalt vürtsikas, riis tõesti hea. Karamellistatud barbariss lausa ideaalne. Sobiks minu meelest paljude liharoogade kõrvale. 


Hiljem arutasime, kuidas seda barbarissi eestipäraselt teha saaks. Muidugi on variant, et korjata meil kasvavat barbarissi, puhastada seemned välja (ma tõesti pole ise maitsenud ja ei tea, kui suured need seemned on ja kui väga nad segavad- aga teadjamad rääkisid, et segaksid küll) ja ära kuivatada. Samas oli sugulasel olemas kuivatatud punased sõstraid. Uurisime ja maitsesime neid ja arvasime kõik, et need sobiks headeks barbarissi asendajateks-isegi Leila oli sellega päri. Seega pean proovima.

Kodukootud jäätis

Olen nii juba mitu korda jäätist teinud, panen siia nüüd ka kirja. Hea on selle retsepti juures see, et jäätisemasinat pole vaja ja tegemine on hästi lihtne.

Baasretsept:
 1 purk suhkruga kondenspiima
(või 3 dl kodutehtud kondenspiima)
6 dl 35% rõõska koort


Vahukoor tuleb mikseriga kenasti vahtu lüüa, kuni tekivad mõnusad pehmed tipud. Seejärel kondenspiima koorevahu sisse niristades edasi vahustada, kuni kõik ühtlaselt seguneb.
Seejärel lisada soovitud lisandid ja läbi segada. Paigutada sügavkülmutamist kannatavasse plastikkarpi ja asetada sügavkülma. Külmumise ajal segada ei ole vaja, vahukoor tagab kreemja struktuuri niigi.

Lisanditena olen kasutanud mustikamoosi:

Ja šokolaaditükke (u 200g šokolaadi kogu jäätisemassi kohta):

Ja lahustuvat kohvi (mõned supilusikatäied):

Kondenspiim

Internetis on viimasel ajal laialt levinud kõiksugu isetehtud toiduained. Ning seekord, plaaniga jäätist teha, otsustasin ka ise kondenspiima tegemise ette võtta. Tegelikult on see imelihtne tegevus, mille tulemina on paar pisikest purgikest imemaitsvat kraami täis :)

1 l piima
300g suhkrut


Piim tuleb koos suhkruga keema panna. Nii keskmisele kuumusele. Ja liitri piima keetmiseks tuleks võtta kolmeliitrine pott- siis pole ülekeemise ohtu. Kuigi peab mainima, et kui piim üksi on väga ülekeemis-ja põhjakõrbemisaldis, siis piim suhkruga käitub palju kenamini ja ei taha üldsegi üle keema hakata. Aga poti soovitan ikka suurema võtta, sest magusa kraami valmimise lõpupoole mass potis hoogsalt mullitades kerkib.
Aga jah, piim suhkruga keema ja aeg-ajalt segades keeta nii tund ja 15 minutit. Kuni värvus on umbes taoline nagu poekondenspiimal ja maitse ka selline :) Märkuseks veel niipalju, et kodutehtu maius jääb veidi vedelam. Aga maitse on ideaalne!
Liitrist piimast saab umbkaudu 450 ml magusat.

Kevad - 18.04.10

Martsipanimuffinid

..ehk ikka martsipanilainel :)

Leidsin Nami-namist selle martsipanimuffinite retsepti. Juba taigen nägi nii isuäratav välja :) Ja muffinid tulid tulid tõesti head.

250 g martsipanimassi
100g toasooja võid
2 muna
1,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sidrun (riivitud koor ja mahl)


Või, mis eelnevalt toatemperatuuril hoitud, tuleb martsipaniga ühtlaseks mikserdada. Seejärel lisada ükshaaval munad ja veidi vahustada. Teises nõus segada jahu ja küpsetuspulber ja munasegule lisada. Lõpuks segada taignasse sidrunimahl ja sidrunikoor. Muffinivormid täita 3/4 ulatuses ja küpsetada 200*C juures 15 minutit.

Kuna muffinid ise jäid suhteliselt lihtsad, otsustasin neid veidi kaunistada. Martsipaniga :)

Keerasin jahtunud muffinid teistpidi, pealmine pool alla. Määrisin õrnalt kokku kohupiimakreemiga (minu arvates lisab martsipaniga kaetud kookidele hea mahlakuse. Muidugi, kui on vaja väga siledat aluspinda enne martsipani pealepanekut, võiks kasutada võikreemi). Rullisin lahti rohelise martsipani (värvitud siis spinatiga, nagu siin postituses tegin), katsin muffini- nüüd nägi see välja nagu väike künkakene. Seejärel tegin roosast martsipanis lillekesed, millele said kollased südamikud ja kinnitasin need künkale kasvama. Lisasin veidi lehekesi ja väändikke ja oligi kevadine künkamuffin valmis :)

Mõnusalt värviline martsipan...

...ehk looduslikult värvitud martsipan.

Martsipan on minu lemmikmaterjal tortide kaunistamise vallas. Andekaim tort siiamaani, on vist see ahvitort õele. Juba seal ei tahtnud ma kasutada toiduvärve, kuigi jah, sealne roheline on toiduvärvidega.
Aga eilse õhtu katsetuste juurde tagasi tulles:
Katsetasin erinevaid meetodeid looduslikult martsipani värvimiseks. Olgu siinkohal öeldud, et variante on kindlasti veel palju ja minu tehtu on vaid väike osa võimalikust. Aga vähemalt oli mul tore :) Ja loodetavasti mõni idee osutub ka kellelegi teisele kasulikuks :)
* Martsipani värvimiseks ja sellest kaunistuste tegemiseks soovitan kindlasti kasutada mandlitest tehtud martsipani. Selle kvaliteet on parem
* Allpool toodud värvivariandid annavad peaaegu kõik veidike maitset martsipanile juurde, aga ei midagi sellist, mis häirima jääks. Magus martsipani maitse jääb igal juhul kõigest üle.
* Vedelad värvid (mahlad) teevad martsipani vedelamaks. Et martsipani ikka kenasti voolida saaks, võib tahkuse juurde tekitamiseks lisada tuhksuhkrut. Samuti aitab martsipani mõneks ajaks külmkappi panek-see teeb samuti massi tahkemaks.
* Tahked, pulbrina olevad värvid teevad martsipani tahkemaks. Et mass ei saaks liiga tahke ja ei hakkaks murenema, võib lisada tilgakese vett. Sealjuures seda tõesti tilgahaaval tehes, muidu võib mass liiga pehme saada.
* Meeles peab pidama, et värsked marjad annavad tõenäoliselt veidi teist tooni, kui need samad marjad sügavkülmutatult ja siis sulatatult või need marjad mahlaks/moosiks tehtuna.
Aga edasi värvikategooriate juurde:

Roosa/lilla
Roosa kategoorias on tegijaks punapeet. Proovisin värvida ka kirsimahlaga, jõhvikamahlaga, aga need andsid väga heleroosa tulemuse (mida oli punapeediga palju lihtsam saavutada).
Punapeedist mahla kätte saamiseks riivisin peedi peene riiviga ja surusin mahla riivitud massist välja Kasutades erinevaid koguseid mahlu, saab teha erineva intensiivsusega roosasid toone- nagu ka pildilt näha.
Arooniamahlaga sain suhteliselt kena lilla tooni. Seda saab edukalt teha ka mustikaga.

Kollane
Kollases kategoorias on tegijaks safran ja kurkum. Mõned safraniraasukesed lahustada mõne tilga veega ja saab nii jumalikku kollast mistahes toiduaine värvimiseks. Sealhulgas ka martsipani. Ja taaskord, olenevalt lahuse kangusest saab erineva tooniga kollast. Sama kehtib kurkumi kohta.
Safran jätab suhteliselt kange maitse martsipanile juurde. Aga see ei häiri ja on hea.
Kurkum jääb seevastu vürtsikas- nagu kurkum ikka. Hoiatan, see ei pruugi kõikide jaoks martsipanimaitsega kokku sobida! Pigem kasutaksin kurkumit väikeste detailide kollaseksvärvimiseks, mitte suurte pindade katmiseks.
Safranilahust punapeedimahlaga segades saab teha oranži. Kuigi mina sain pigem roosakas-oranži. Aga arvan, et see on värvilahuse timmimise küsimus ka. Kurkum+ punapeet andis ka väga ilusat ornaži.
Veel andis kollaste kategoorias tulemust porgand. Safranist sai küll palju heledam kollane, aga siiski kollane. Samas ei pruugi see väga suure, vesise porgandi puhul nii olla.

Roheline
Rohelises on  tegijaks spinat ja matcha tee. Spinati abil saab mistahes rohelise astmega martsipani. Spinatilehtedest mahla välja saamiseks purustasin spinati saumikseri abil ja siis surusin lehepurust mahla välja. Mina värvisin korraga vaid u 2x2x3cm suuruse martsipanitüki ja vajasin seega mõned tilgad mahla. Spinatimahla safranilahusega segades sain kena kollakasrohelise.
Spinatit olen poodides kohanud ka pulbri kujul, tasub silmad lahti hoida!
Matcha tee on kena peene pulbri kujul, seega selle kasutamine on väga lihtne. Ilusat rohelist saab kiirelt.
Rohelist püüdsin veel saada peterselli abil, aga petersellilehtedest tuleb mahla palju vähem, kui spinatist. Seega soovitan spinatit või machat.

Pruun
Pruunides toonides valitseb kakao. Erinev kogus kakaopulbrit ja erinev pruunisuse aste. Lihtne ja mõnus. Sealjuures tuleb ikka kasutada peenikest magustamata kakaod, nagu näiteks "Meie mark".

Must
Musta martsipani leiutas Thredahlia. Ja värvina kasutas söetabletti. Lihtne ja samas geniaalne. :)
Ja hallid toonid saab ka muidugi kõik söetabletiga teha.


Sinine

Vaata siia, kuidas SINIST värvi martsipani looduslikult teha! :)

Vietnami köök: Küpsetamata kevadrullid

Olin juba pikemat aega mõelnud, et tahaks kevadrulle teha. Siiamaani jäi asi selle taha, et mul polnud riisipaberit kuskilt võtta, kuna Tartust mina sellist asja lihtsalt leidnud ei ole. Nüüga aga hiljuti käisin Tallinnas ja sealt riislehekesed kaasa toodud saidki.

Esimeseks katsetuseks riisipaberiga on need küpsetamata kevadrullid.(ainult, et mina panin krevette vähem..kokkuhoiu asi :D ja pähkleid ei pannud ) Eks järgmine kord siis juba küpsetan ka :)

8 lehte riisipaberit
250g keedetud krevette
2 pesa- e šarlottsibulat
2 küünt küüslauku
1-2 punast tšillipipart
2 laimi
2 sl vietnami kalakastet

endale sobivad vahekorras:
keedetud riisinuudleid
lehtsalatit
idandeid
münti
koriandrit


Alustuseks tuleb küüslauk, sibul, ja tšillipipar hakkida peeneks, lisada kalakaste ja laimide mahl ning krevetid- kõik see kokku segada ja külma marineeruma panna. Nii umbes tunnikeseks. Seda marinaadi muide kiidan väga, mulle nii meeldis krevettide maitse pärast marineerumist.

Kui krevetid valmis on, tuleb hakata rulle kokku panema. Enne aga veel tuleb riisinuudlid valmis teha. Selleks tuleb, olenevalt nuudlitest, kas nuudleid veidi aega keeta või niisama kuumas vees mõni minut leotada. Ja mina loputasin nuudlid leige veega üle ka- et nad jahtuks ja et nad kokku ei jääks omavahel.

 Seejärel aga hakkab kevadrullide kokkupanemine pihta: riisilehti tuleb ükshaaval nii 10-15 sekundiks leigesse vette kasta (hea on riisilehtedest veidi suurem kõrgemate servadega taldrik, kuna riisilehed ei taha mingit painutamist-purunevad kergesti), seejärel asetada taldrikule, lasta nii 30 sekundit seista/pehmeneda ja siis lehe alumisse serva panna soovitud vahekorras krevette, riisinuudleid ja rohelist. Rulli kokkukeeramiseks tuleb alumine serv kõigepealt täidisele peale keerata, siis mõlemad külgmised servad peale keerata ja siis kõik kokku rullida (vt pilte). Ja ongi üks rull valmis. Nüüd jääb üle veel teised rullid ka teha :)

Värskete kevadrullide ümbris jääb kergelt vintske, vajab veidi närimist :D Aga sisu jääb mõnus värske ja mahlane. Minule igatahes need kevadrullid maitsesid. Kindlasti proovin lähiajal ka küpsetatud kevadrulle teha.

Omlett šampinjonidega.

Täna lõunaks tegin selle retsepti järgi šampinjoniomletti(õigema nimega munahüüvet) Mulle maitses :)

Kahele:
250g šampinjone
0,25 dl võid
0,5 tl soola
musta pipart
0,25 tl purustatud köömneid
1 sl hakitud peterselli
3 muna


Viiluta seened, prae võis koos maitseainetega pehmeks. Kui seentest on vesi aurustunud, lisa lahtiklopitud munad ja lase madalal kuumusel hüübida.
Ideaalne koos tomatisalatiga! :)

Jogurtikokteil kaerahelvestega

Järjekordne hommikujoogi postitus. Seekorda selle retsepti järgi. Jook tuleb suhteliselt tummine ja toitev. Ja erinevalt retseptist paneks ma suhkrut vähem-nii palju pole vaja.

2 dl maitsestamata jogurtit
1 sl suhkrut
1 dl marju (minul olid mustikad)
1 dl kaerahelbeid
1 sl nisukliisid
1 tl vanillisuhkrut


Kõik ained tuleb segada ja püreestada saumikseriga ühtlaseks massiks. Enne joomis lasta joogil maitsestuda 5 minutit.

Õhulised pontšikud...

..või sõõrikud? Noh, sõõrikud vist. Aga mina olen harjunud neid pontšikuteks kutsuma :)

Aga lähme nüüd algusesse tagasi.
Mul on kõikide muude vidinate hulgas olemas ka pontšikukulp. See oli minu aegade algusest peale kodus olemas, aga sellega ei tehtud kunagi midagi ja seega polnud mul mingit aimu, kuidas sellega toimida. Teadsin ainult, et sellega tehakse auguga pontšikuid ja et neid tehakse pärmitaignast. Kuna kõik muud veneaegsed vidinad olen köögis juba järgi proovinud (ja nad on kõik vähem või rohkem asjalikud olnud), mõtlesin, et peaks seda auguga kulpi ka ikka proovima. Pealegi oleks ju pontšikud vahelduseks päris hea maiustamine :)
Nüüd oli vaja veel retsepti. Ja see oli veidikene probleemne, kuna ükski veneaegne kokaraamat, mis mul riiulis seisab, ei sisaldanud taolist retsepti. Ja netiavarused ka selles suhtes just väga lahked ei olnud. Mu enda loogika ütles, et see peaks siis olema vedelamapoolne pärmitainas, et seda saaks kulbile kuidagi panna..ja retsept siis järgnev (20 pontšikut):

25 g pärmi
300 ml vett (usun, et piim on ka hea variant, aga need siin on laktoosivabad pontšikud :)
2-3 sl suhkrut
4 dl jahu
näpuotsaga soola
küpsetamiseks õli


Pärmi hõõrusin suhkruga vedelaks, lisasin käesooja vee ja lahustasin vedela pärmi selles. Siis lisasin jahu ja soola, segasin taigna ühtlaseks. Katsin rätikuga ja lasin tund aega soojas kerkida (pildil kerkinud tainas).

Järgmine küsimus seisnes selles, et kuidas taigen asjalikult pontšikukulpi saada. Pärmitaigen pole ju nagu pannkoogitaigen, mida ilusti valada saab. Pärmitaigen venib ja seetõttu on tema liigutamine keerulisem. Lahendasin olukorra nii, et panin taigna tordipritsi sisse (sobib ka terava nurgaga kilekott. Sealjuures märgin ära, et küpsetamisprotsessi ajal jõuab taigen veel kerkida, seega kotis või pritsis peaks selleks ruumi olema) ja lasin pritsiga kulbile. Töötas ilusti.
Mina kasutasin küpsetusnõuna suurt plekk-kruusi, kuna tahtsin kulutada võimalikult vähe õli. See tingis selle, et sain küpsetada ühe pontšiku korraga (nagu pildilt näha). Suurema nõu puhul saab korraga küpsema panna ka mitu pontšikut, kuna pontšik tuleb õli sees küpsemisel kulbi küljest lahti.

Aga et küpsetamisprotsess saaks ilusti kirja, siis : Tuleb võtta pott, valada sellesse piisavalt õli ning see pliidi peale kuumenema panna. Mul pole ühtegi kraadiklaasi, mida õli sisse panna saaksin, seega ma ei oska täpselt öelda, kui kuumaks ma õli lasin. Nii kuumaks, et kui tükikese taigent õlisse kukutasin, siis see hakkas kohe hoogsalt küpsema. Kui õli on kuum, tuleb kulp viieks sekundiks õli sisse kasta. Et ta saaks õliseks ja veidi kuumeneks. See garanteerib selle, et taigen ei jääks kulbi külge kinni. Seejärel pritsisin taigna kulbile ja panin kulbi õlisse. Pontšik hakkas hoogsalt küpsema ja mõne sekundi jooksul kerkis kulbist lahti-siis võtsin kulbi ära. Kui sõõrikuke oli piisavalt pruun, keerasin ta ümber ja küpsetasin teiselt poolt ka. Ja siis tõstsin küpsetuspaberi peale nõrguma. Enne uue pontšikutaigna pritsimist kulbile kastsin kulbi taas kuumast õlist läbi.
Ja nii küpsetasin kõik pontšikud ära.

Veel jäi üle vaid tuhksuhkur peale sõeluda ja sööma asuda :) Seda tehes täheldasin, et sõõrikud on hästi õhulised (sellest ka postituse pealkiri), poest ja kohvikutest saadavad pontšikud on palju saiasemad (ma arvan, et kui veidi paksem tainas teha, siis ehk jäävad veidi rohkem saiased). Seega mina olen kõiki hoiatanud-sellest retseptist saab õhulisi pontšikuid! :) (Tegin läbilõikest pildi ka)


Aga ega nad õhulisuse pärast kehvemini ei maitse :) Hääd on :)

Edit: tegin piimaga ka neid, said väga head. Ja kui pärmitainas natu-natuke paksem teha, siis jäävad pontšikud veidi rohkem saiased ja mitte nii õhku täis (aga ei tasu karta, sellised tihked halvad "saiad", nagu nad poodides on, nad ei jää. Jäävad ikka pehmed, mõnusad, õhulised)

Räim- kena väike kala.

Ja ääretult maitsev ka :) Ei saa kohe laupäeva hommikul turul käies räimi ostmata jätta- nii läks ka täna, kuigi esialgsed toidutegemisplaanid polnud üldse räimedega seotud.
Räimedest on palju retsepte, aga minu vaieldamatu lemmik on kõige lihtsam ja klassikalisem praetud räim.

1 kg räimi 
1,5 sl soola
2 muna
1-2dl nisujahu/rukkijahu
praadimiseks õli


Räimed tuleb puhastada ja soovi korral fileerida. Viimast mina eriti teha ei viitsi, kui siis ainult marineerimiseks. Tavaliselt puhastan lihtsalt nii, et lõikan kala pea maha, kõhu lõhki, eemaldan sisikonna ja pesen kala külma jooksva vee all ära, et ei oleks ühtegi veretriibukest enam. Ja sellest piisab, kui teha tavalisi praetud räimi. Kui aga fileerida tahta, siis tuleb võtta terav nuga, see räime selgroo kõrvalt sisse libistada ja piki selgroogu tõmmates kalaliha selgroost eemaldada. Ja siis teist korda sama liigutust teha teise poolega. Väga keeruline see ei ole, aga veidi harjutamist nõuab. Fileed on just paremad marineerimiseks, mistõttu mina täna räimekesed ka ära fileerisin (no peaaegu kõik).

Olgu kalad siis fileeritud või mitte, ära tuleb nad praadida :D Selleks kloppida munad kausis lahti, lisada sool. Taldrikule puistada jahu (Jahu kogus oleneb jahust-täisterajahu kulub veidi rohkem). Mina kasutasin täisteranisujahu. Aga ka tavalise nisujahuga ja rukkijahuga olen räimi paneerinud ja saab ka väga hea!
Kalad tuleb kasta kõigepealt maitsestatud munasse ja siis jahusse. Ning seejärel panni peale õli/või sisse praadima. Räim on väike kala, mistõttu praeb kiiresti. Nii et süüa saab kiirelt ;)




















Kui aga kõiki räimi kohe ära ei söö, on hea plaan praetud räimed marinaadi panna. Marinaadiks näiteks see retsept:

1 l vett
1-2 porgandit
1-2 sibulat
2-3 loorberilehte
5 tera pipart
1 sl soola
1 sl suhkrut
1-2 sl äädikat


Porgand ja sibul tuleb ära koorida, viilutada õhukeseks. Panna koos veega keema ja keeta peaaegu pehmeks. Siis lisada sool, suhkur, maitseained ja lasta uuesti keema ning pott kohe tulelt ära tõsta. Mina lisan äädika, erinevalt retseptist, alles siis, kui poti pliidilt ära võtan. Ja nüüd peab marinaad jahtuma.
Kui marinaad on jahtunud, valada see praetud räimedele ja panna kauss kaetuna külma. Ja nüüd ongi järgnevatel päevadel hea kala ampsata :)

Banaani-jogurtijook

Kuna banaani-keefiri kooslus meeldis mulle väga, otsisin Nami-namist, kas analoogseid retsepte veel on. On küll :) Nimelt see(kahele):

2 küpset banaani
2 spl sidrunimahla
500g maitsestamata jogurtit
2-3 sl müslit
2 sl mandleid/rosinaid


Banaanid tuleb koorida, tükeldada ja siis püreestada. Lisada sidrunimahl, jogurt ja mikserdada ühtlaseks. Siis segada juurde müsli, valada klaasi ja kaunistada mandlite/rosinatega.
Ideaalne hommikuks! :)

Pohlapirukas

Midagi mõnusat ja kergelt hapukat. Originaalretsept Nami-namis. Kogus: umbkaudu kümnele.

Põhi:
150g toasooja võid
1,3 dl suhkrut
1 muna
1,5 dl nisujahu
1 dl täisteranisujahu
0,5 dl rukkijahu
0,5 tl soodat
0,5 dl piima/keefirit


Kate:
250g hapukoort
0,5 dl suhkrut
vanillisuhkrut/ekstrakti
pohli (ikka piisavalt palju :)


Vahusta toasoe või ja suhkur. Lisa edasi vahustades muna.
Sega kuivained omavahel ning lisa koos piima/keefiriga munasegule. Siis sega tainas ühtlaseks ning suru võitatud pirukavormi põhjale ning külgedele. Puista pooled pohladest taignale.Sega hapukoor, muna, vanill- ja tavaline suhkur ühtlaseks, kalla ettevaatlikult vormi ja puista peale ülejäänud pohlad.
Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni tainas on küpsenud ja hapukooretäidis hüübinud.

Banaanijook

Olen viimasel ajal jookide lainel. Samas, väga mõnus on endale lõunaks mõni värskendav jook teha. Ja kui see koosneb nii tervislikest koostisainetest, kui alljärgnev jook, siis on lõunaks kokteili tegemine veel eriti kiiduväärt :)

1 väike banaan (mida küpsem, seda parem)
0,5 apelsini mahl
150 ml keefirit


Banaan tuleb koorida ja püreestada. Seejärel lisada apelsinimahl ja keefir ning kõik ühtlaseks mikserdada.
Nämm :)

Originaalretseptis on suhkur ka sees, aga mina ei näe selle mingit vajadust- banaan on piisavalt magus.